esimesest silmapilgust vol.2

September 18, 2006

Laupäevane päike ei ärata mind, äratab hoopis telefon.
Ma pean valmis olema ärasõiduks. Nüüd. Ma ei küsi midagi.
Mõne tunni möödudes vaatan ma autoaknast Peipsi järve.
Vana kaluriküla majad on madalad ja nende elu möödub minust madalsagedusel. Märkamatu, kuulmatu, kuid ometi olemas. Siinsamas.
Peipsi ääres on rütm teine.
Mu sõbra rütm on ka teine, mitte Peipsi äärne.
Fotokas ühes, autovõtmed teises käes jalutab ta pikal sammul ühe maja juurest teise juurde, ta pilk on otsiv. Kiiresti hindab ta valgust, langetab pea ja nokitseb midagi oma aparaadi kallal.
Need autovõtmed tema käes tuletavad mulle meelde, et nüüd kohe peame edasi minema. Minu soov on olla kauem nende madalate majade vahel, kiigata aitade alla ja rohkem imestada aja äraspidisuse üle.
Ma mõistan oma sõpra, kes tuleb siia vähemalt kord aastas, kuid ma ei mõista miks ta tuleb siia alati nii väheseks. Ma ei küsi midagi.
Vaatan valgust ja nokitsen oma aparaadi kallal.
Hiljem näen väikselt ekraanilt ainult suurt kiirustamist.

Õhtu on külm. Temperatuurilt. Ööbimiskoha otsimine toob öökülma riiete alla.
Peale poolt pudelit veini kukun voodisse ja öösel läbi une kuulen sõbra rahutut unenohinat, keeran külge ja kaon maailma, kus mul tuleb püsti jäämiseks võidelda erakordselt libeda jääga.
Pühapäevane päike ei ärata mind, äratab telefon meeldetuletusega minna päikest äratama.
Rohi järve äärde viiva tee kõrval on hall ja härmas. Suve viimased roosad aasristikheina õied kannavad imeväikseid jääpurikaid.
Mu jalad saavad märjaks ja seda tunnen alles hiljem hommikukohvi juues.
Tõusev päike jääb meile selja taha ja autorattad tunnevad pidureid alles udust paistva järve kaldal. Leian udus pelgliku kalamehe ja kaotan sinna sõbra.
Peipsi ääres on rütm teine.
Majad on ikka madalad. Sibulapärga punuv memm peatab oma töö ja müüb meile kuldset sibulat ja soolatud kala.
Tagasitee möödub kilomeetriposte ja asustatud kohtade tutvustavaid silte lugedes.

Olen väsinud ja mõtlen ikka veel madalatele majadele.
Mõtlen kollasele majale, mille külge oli naelutatud suur silt tekstiga: MÜÜA
Tahan tagasi.
Kiirustamata.

….
Kuus kuud hiljem vahetas see kollane maja omanikku.
Nüüd on selle nimi ambulARToorium.