sündimise lugu, 2. osa

ambulARTooriumi avamise eelõhtul hõljus vanausuliste külakeste kohal ärevus. Naabrinaised Maša juhtimisel küpsetasid pirukaid. Sibula, kapsa ja seentega. Leena juurde verandale mindi lokirulle keerama. Nõudlus iluteenusele oli nii suur, et tekkis järjekord.

Tulevase kunstihoone sisekliimat iseloomustas sel hetkel äge loominguline kopsimine – ambulARToorium täitus otsast lõpuni oma esimese fotonäitusega. Majatäis pilte Peipsi ääre olustikust, siinsetest inimestest, müstilisest teistsugususest, mis neid vene vanausuliste külakesi juba 350 aastat väga eriliseks kohaks on teinud.

16. juunil 2007. aastal mõni minut enne ametlik-pidulikku avatseremooniat said viimased kunsttükid seina naelutet. Keegi tormas teatama, et tulgu me vaatama, mis maja ees tänaval sünnib. Häbelikud kohalikud seisid ontlikult ukse taga sabas, ruuž põsel, paremate päevade kittelkleit üll ja viigid sirgeks triigitud, ega julenud seda esimest sammu ise üle läve astuda. Palusime rahva sisse…