meenutusi suvest

Mul oli parajasti nädal aega puhkust jäänud, otsustasin seekord kodust eemal olla ja võtsin suuna Ida-Virumaale ning Peipsi äärde. Pendeldasin mõned päevad Peipsiääre ja Narva-Jõesuu vahet. Viimastel puhkuse päevadel otsustangi olla kunstimajas ja selle ümbruses.

Jõudsin bussiga Narva-Jõesuust Mustveele kl 9 paiku õhtul. Olen halb orienteeruja, kaarti polnud ja ei teadnud kuhu poole järgmisest risti peaksin oma sammud seadma – vasakule või paremale. Kohtasin 4 teejuhti omal teel, kordamööda suunati mind erinevatele pooltele, olin väsinud edasi tagasi kõndimast oma kodinatega. Juulikuise õhtu niiske leitsak, käes magamis- ja seljas matkakott. Järve ääres sulistavad noored ja mina mõtlen, et ambulARTooriumi jõudmine võib kujuneda oodatust pikemaks. Sinna on 50 km. Lõpuks selg sirgu ja tipa-tapa teele.

Siin on mobiilile salvestatud loodusehelid ja minu kõndimise ähin. Kõik toimus ikka päriselt 🙂

Tuulevaikne õhtu. Päike loojus metsa taha ja kuu tuli puude vahelt välja. Haukuvad koerad, rohutirtsude orkester, üle tee hüplevad rebased ja kitsed. Mingi hetk oli juba pime ja kõhe üksinda. Olin juba üle poole maa jalutlenud, kui mõne aja pärast tundis mu ära Kolkjas asuva Peipsimaa Keskuse töötaja Kairi. Hüppasin autosse ja olin talle südamest tänulik küüdi eest. Autosid liikus ikka minimaalselt selle õhtu jooksul, sellele ei tasunud loota reisi alguses.

Täpselt keskööks jõudsingi kohale. Maalilaagrilised saunatasid, istusid lõkke ümber ja nautisid miljööd pärast teguderohket päeva. Mina kukkusin siruli esimesse vabasse ruumi ja puhkasin end hommikuks välja, et nautida ambulARTooriumis ja külas olemist. Hea, et see maja seal Peipsi ääres seisab ja on avatud nii rändajale kui ka kunstihuvilistele laagrilistele.

Elu on ikka üks huvitav teekond 🙂